Juba varakult olin uudishimulik perekonna päritolu vastu. Umbes 16–17-aastasena otsustasin haarata initsiatiivi, pühenduda rohkem ja alustada ametlikult oma sugupuu koostamist.
Selleks, olles ammendanud lähimate sugulaste küsitlemise, hakkasin telefoniraamatust otsima ja helistama kõigile seal loetletud Klamastele. Inimeste reaktsioonid olid huvitavad: mõned olid samuti huvitatud, esitasid vastuküsimusi ja vahetasid teavet, teised aga suhtusid ettevaatlikumalt.
Külastasin kalmistuid ja kirikuid, veetsin tunde kirikuraamatuid lehitsedes. Leheküljed tundusid lõputud. Suhtusin nendesse mõõtmatu ajaloolise väärtusega esemetesse suurima ettevaatlikkusega, kujutledes, kuidas mu esivanem oli sadu aastaid tagasi seisnud nende ees ja jätnud sinna oma allkirja.
Dokumentide otsinguil — 1977. aasta CG 125, mis saatis väliuurimistööd Paraná koloonides ja arhiivides.
Kui mu pilk tabas perekonnanime, oli rõõm tohutu. Nagu löödud värav. Tundsin end nagu Indiana Jones või Machu Picchu avastaja, proportsioone arvestades.
Tundub, et avastuse lähenemist on võimalik ette aimata. Hakkad ära tundma perekonnanimesid, tajud, et oled õigel jälel, kuni lõpuks leiad selle nii kaua otsitud teabe.
Vahel aga leiad juhuslikult, otsides kedagi teist, kui kokkusattumuse tõttu leiad selle mõistatuse tüki, mida oled kaua otsinud — see tähendab, kui raamat ei ava end iseenesest õigele leheküljele. Need on mõned salapärastest asjadest, mis juhtuvad lahkunud inimesi uurides.
Ainult et tähistamiseks jääb vähe aega. Sest iga täidetud lünga kohta tekib eksponentsiaalselt uusi: kes olid vanemad? Kust nad pärit olid?
Need avastused tulid tsükliliselt. Olid loiduse ja seisaku ajad, mõnikord aastate pikkused, mil allikad ja registrid tundusid igaveseks ammendunud. Kuni ühel hetkel ilmus kasulik teave, uus tehnoloogia, vihje.
Aeg möödus ja genealoogia jaoks hakkas ilmuma teisi allikaid.
2010. aastate keskel ilmus internetti mitmeid veebilehti, mis pakkusid võrgus kättesaadavaid registreid. See oli järjekordne avastuste meri. Arendasin mitmeid teisi suguharusid.
Kuid jõudsin punkti, eriti germaani registrite puhul, kus mõtlesin taas: noh, see suguharu saab siin läbi, sest kirjed on nii halvasti kirjutatud, tõeline kribu-krabu. Preester oli ilmselt väga eakas, purjus, või mõlemat.
Kuid minu üllatuseks, kord, kui külastasin Schaffhauseni ajalooarhiivi, luges ametnik mulle kirje täht-tähelt ette. Olin hämmastunud. Kuidas see võimalik oli? Ta selgitas, et tegemist oli Kurrentschriftiga, vana saksa kursiivkirjaga. Ta andis mulle tähestiku ja soovitas, et kirjutamise harjutamine on parim viis selle dešifreerimiseks.
2011. aastal sündis mu väike printsess ja minu töö kahekordistus, sest sellest hetkest pidin loomulikult kaasama ka oma abikaasa genealoogia.
Uurimistöö jätkub.