Klamase perekond Paranás
Saabumine Brasiiliasse
1876. aasta detsembris saabus Paranaguásse, Rio de Janeiro kaudu, laev Kepler, mis tuli Antwerpeni sadamast, pardal Valentin Klamas, 19, põllumees, koos oma ema Bárbara Klamasega (50) ja vennaga Josef Klamas (16) — kõik Saksa katoliku kodanikud, pärit Rakowitzist, Marienwerderi provintsist, Lääne-Preisimaalt, sihtkohaga Curitiba.
Allikas: välismaalaste Brasiiliasse sisenemise registrid, Rio de Janeiro Rahvusarhiiv.
Laeva Kepler reisijate nimekiri, 11.12.1876 — nähtavad on nimed Barbara Klamas (nr 34), Josef (nr 35) ja Valentin (nr 36), pärinemiskohaga Rakowitz ja sihtkohaga Curitiba. Rio de Janeiro Rahvusarhiiv.
Paranaguást tõusid Valentin ja tema perekond mäestikku mööda Curitiba poole ning asusid ajutiselt elama Abranchesi koloonia, koos teiste Poola asunikega. Kuigi nende kodakondsus on märgitud saksa omaks, usun, et nad olid poola rahvusest — suulise pärimuse ja tõendite põhjal, kuna nad integreerusid Curitiba poola kogukonda.
18. sajandi lõpus toimusid Poola jagamised, mil see jagati Preisi kuningriigi, Vene keisririigi ja Austria-Ungari keisririigi vahel. Rakowitz jäi Preisimaa koosseisu — sellest ka saksa kodakondsus laeva manifestis.
Krunt nr 8 — Rivière koloonia
Peaaegu aasta pärast saabumist asus Valentin elama Rivière koloonia krundile number 8, 31.12.1877. Mingil hetkel aastate 1877 ja 1880 vahel abiellus ta Lucia Kleinaga, tõenäoliselt Abranchesis või Orleansis — naine oli pärit Bielskist, Rakowitzi naaberkohast Preisimaal. Tema emast Barbarast rohkem teadet ei ole. Tema vend Josef Klamas asus elama Santo Inácio koloonia krundile nr 33.
"Valentin Klamas, 28-aastane, abielus, poolakas, põllumees, asunud Rivière koloonia krundile number 8, 31.12.1877. Kasvatab rukist, maisi, ube, kartulit, herneid ning omab puumaja, üht aita, üht talli, kaht hobust ja üht lehma. Naine Lúcia Klamas, 26, poolakas. Lapsed: Leocádia (6), Júlio (2) ja Francisco (1)."
Curitiba koloonide elanike statistika, 1887 — Klamase perekonna kirje, krunt number 8, Rivière koloonia.
Klamase perekonna krundi nr 8 — 19 250 m² — asukoht Rivière koloonias, Curitibas.
07.10.1889 ilmus Valentim Klamas Curitibasse, et anda truudusvanne Brasiilia Keisririigi põhiseadusele ja seadustele, tunnistades sellega Brasiiliat oma kodumaaks. 28.06.1898 andis Valentim Klamas oma krundi Rivière koloonias üle João Maczonekile, tõenäoliselt sel puhul kolis ta perekonnaga Thomaz Coelho koloonia, Araucárias.
Lõuna-Brasiilia hõivamine
Paavst Alexander VI Inter Coetera bulla kohaselt 1493. aastal kuulusid Hispaaniale maad, mis avastati või avastatakse meridiaanist 100 liiga läänes Assooridest ja Roheneemesaartest. Tordesillase lepinguga (1494) said Portugalile maad, mis asusid ida pool kujuteldavat joont, mis tähistas 370 liiga Roheneemesaartest läände.
Nende lepingute kehtivuse ajal kuulus Lõuna-Brasiilia Hispaaniale. Erimeelsused algasid Roheneemesaarte arhipelaagi uute saarte avastamisega — Hispaania käsituse kohaselt kulges joon Airiri liivavallal Cananéias (SP); Portugali versiooni järgi Lagunas (SC).
Pärast kahte sajandit hispaanlaste hõivamist ja koloniseerimist República del Guairas (praegune Paraná osariik), mille vallutasid ja rüüstasid São Paulo bandeirante'id, loovutas Hispaania territooriumi kuni Colônia do Sacramentoni Uruguays 1750. aasta Madridi lepinguga.
Sisserännet soodustanud põhjused
Kuni 18. sajandi alguseni oli ainult portugallastel õigus koloonias asuda. Pärast õukonna saabumist 1808. aastal viidi ellu Dom João toetatud sisserändepoliitika koos erilise seadusandlusega. Peamised põhjused olid:
Brasiilia poolelt: territooriumi hõivamine ja koloniseerimine, vajadus täiendada orjatööjõudu, edendada toidupõllumajandust ja pakkuda töölisi suurte riiklike ehitustööde jaoks.
Euroopa poolelt — peamiselt Saksamaa, Itaalia ja Poola — läbisid riigid 19. sajandil majandus- ja põllumajanduskriise ning pidevaid sõdu, mis lõid suure hulga väljarändajaid.
Paraná provintsi erijuhtumil, mis vabastati alles 1853. aastal, anti koos keiserliku valitsusega maaomandi soodustusi. Provintsi esimene president Zacarias de Góes e Vasconcelos (1853–1855) pidas esialgseks probleemiks: "asustada see kahesaja tuhande ruutkilomeetri suurune territoorium", ning kehtestas seadusi välismaalaste sisserände soodustamiseks.
Linism ja Paraná koloniseerimine
Just Adolfo Lamenha Linsi juhtimisel sai Paraná koloniseerimine suure hoo sisse — uue koloniseerimissüsteemiga, mis erines provintsis ja isegi mujal Brasiilias juba korraldatud mudelitest. Selle põhimõtted rajanesid järgmisel:
- Rääkida sisserändajale tõtt uuest kodumaast, vältides liialdatud lubadusi;
- Hõlbustada transporti, vältides kannatusi ja väärkohtlemist reisi ajal;
- Jagada häid maatükke rahvarohkete keskuste lähedal, teede kaudu ligipääsetavaks;
- Panna asunikku siduma end elatava maaga omandiõiguse kaudu, hõlbustades selle omandamist;
- Vältida, et sisserändaja kannataks alandusi saabudes tundmatutesse piirkondadesse;
- Asustada koloniseerija korralikult koos lubatud soodustustega ning seejärel vabastada ta igasugusest eestkostest, jättes ta oma initsiatiivi arendamisele.
Seda süsteemi hakati nimetama Linismiks. Oma suhteliselt lühikese valitsemisperioodi jooksul rajas Lamenha Lins koloonid Santa Cândida, Orleans, Dom Pedro, Dom Augusto, Tomás Coelho, Lamenha Grande, Lamenha Pequena, Santo Inácio ja Rivière — luues "rohelise vöö" Curitiba varustamiseks.