Perekonnanimi Klamas sai väidetavalt alguse 18. sajandi alguses Soome lahe piirkonnas, Läänemere ääres. Suure Põhjasõja (1700–1721) ajal, mis oli Rootsi ning Venemaa, Taani-Norra, Saksimaa ja Poola-Leedu koalitsiooni vaheline konflikt, elas Glamarsi talus perekond, kelle nimi hiljem registreeriti Eesti saksakeelsetes kihelkondades germaniseeritud kujul Glamarsback ja Clamasback — hiljem kinnistununa kujul Klamaspak ning osade järeltulijate seas lihtsustatuna kujuks Klamas.
Talu asus Massbys, Sipoo kihelkonnas, tänapäeva Soomes, mis tollal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rootsikeelsed soomlased on piirkonda asustanud keskajast saadik. 1545. aastaks oli Massbys juba viisteist talu, nende hulgas Glamarsi talu. Massby ja naaberküla Söderkulla kuulusid 16.–18. sajandil aadlisuguvõsale Ekelöf, kes oli vastu võetud Rootsi aadliseisusesse (Riddarhuset, nr 217) — asjaolu, mis, nagu hiljem selgub, aitab seletada pere mälestust seosest Massbyga. Sipoo jäi sajanditeks valdavalt rootsikeelseks ja säilitab seda kultuuripärandit tänapäevani.
Traditsiooni kohaselt — mida hoiavad nii järeltulijad kui ka Jõelähtme vallavalitsus Eestis, kes talletab seda Rammu saare mälestuse osana — olevat Rootsi võimud perekonda karistanud sõja ajal Vene vägede majutamise ja toitmise eest. Räägitakse, et umbes 1710. aastal jäi ellu vaid noor Klaus Klamaspak, talu omaniku pojapoeg, kes ületas Soome lahe väikese purjepaadiga Prangli saarele tänapäeva Eestis.
Asjaolu, et lugu levib kohalikult, mitte üksnes perekonna sees, näitab, et tegemist on vana ja jagatud pärimusega. Sellegipoolest tuleb seda käsitleda pärimusena: ükski tolleaegne dokument seda ei kinnita ning vanim tuntud kihelkonnaregister (1725) ei maini hukkamist. Versioonid ise erinevad detailides — näiteks kas Klausi vanaema jäi ellu ja põgenes koos temaga, nagu perekonna pärimus räägib, või pääses üksnes pojapoeg, nagu vald selle kirja paneb.
Klausi kasvatas ta vanaema. Jõelähtme kihelkonna registrite kohaselt töötas ta 1722. aastal Miku Hansu heaks Prangli saarel. 1728. aastal abiellus ta Jõesuus Triinuga ning oli sel ajal endiselt sama tööandja teenistuses. Laste Mari (1729) ja Jaagu (1731) sünniregistrites on Klaus märgitud Idlase talu omanikuks Prangli saarel. 1736. aastal suri ta vanaema talus tulekahjus, 70-aastasena.
Mis puutub Rammu saarde, siis kaua aega arvati, et Klaus saabus sinna 1737. aastal. Vanim dokumentaalne viide on aga tunduvalt varasem: see pärineb 1725. aastast ja paigutab ta juba siis Rammule umbes kümne aasta taguse aja, see tähendab umbes 1715. aastast peale. Prangli periood (Idlase talu, kuni 1730. aastate alguseni) ja Rammu periood tegelikult kattuvad ning täpset järjekorda vaidlevad teadlased siiani. Kirje on Jõelähtme pastori, baltisaksa H. C. Wrede — koguduse vanima kirikuraamatu autori — märkmed:
«Rammu saarel, mis kuulub Anija mõisale, on Klaus elanud umbes kümme aastat ja Jaak kaheksa. Nad tulid Soomest ja on nüüd meie koguduse liikmed.» — Jõelähtme kihelkonna register, 1725 (pastor H. C. Wrede)
Klaus soovis saada kalastajaks ning kuna ta ei saanud kalavõrke üksi paigaldada, kutsus ta appi oma sõbra Jaak Lamboti, kes oli samuti pärit Sipoo piirkonnast. Mõlemad rajasid pere Eesti rannikul. Klausil ja Triinul oli neli tütart ja seitse poega — seitsmest mehest viis jätsid maha teadaolevaid järeltulijaid. Klaus suri 1757. aastal, 63-aastasena; Jaak oli surnud varem, 1750. aastal, uppudes koos pojaga, kui torm paadi Rammu poole minnes ümber ajas.
Klamase ja Lamboti perekonnad õitsesid. Erinevalt enamikust mandri elanikest olid nad vabad, mitte pärisorjad — haruldane eristus ajal, mil kogu rannikuelanikkond oli Anija mõisa pärisorjuse all, mis kuulus baltisaksa aadlisuguvõsale Staël von Holstein. Kirikuraamatutes eelnes nende nimedele sõna «Frei» (või eestikeelne variant «Pri», vaba) kuni pärisorjuse kaotamiseni. Seisundil olid konkreetsed tagajärjed: kui vaba tütar abiellus pärisorjaga, sündisid lapsed pärisorjadena; kuid kui pärisorjast naine abiellus Klamase või Lambotiga, sai temast ja lastest vabad. Saarele rajati umbes kakskümmend talu. Kogu küttele ja ehitusele vajalik puit tuli osta mandrilt, samuti osa toidutagavarast ja loomadele mõeldud hein talveks. Vastutasuks kauplesid saarlased kala ja muude merisaadustega.
Elu ei olnud kerge. Joogivesi oli piiratud ning mõned pered rändasid lõpuks naabersaartele Aksile ja Koipsile. Sellegipoolest õppisid nad neis tingimustes elama ja laienesid põlvkondade jooksul teistele piirkonna saartele. Neil oli tavaks reisida pikki vahemaid oma kaupu müüma — ning samad mereteed, mis olid lahe saartel tavalised, teenisid ka salakaubandust, esmalt soola ja hiljem kanget jooki, mis kujundas kohalikku majandust põlvkondade vältel. Just nende sidemete kaudu lõid Klausi järeltulijad kontaktid mitmete Läänemere piirkondadega.
1911. aastal leidis aset kummaline sündmus. Aksi ja Koipse saartel elavad Klamase suguvõsa järeltulijad pöördusid Soome ametivõimude poole, nõudes õigusi vana Massby mõisale Sipoos — täpselt selle mõisa vastu, mis oli kuulunud aadlisuguvõsale Ekelöf. Taotlus jõudis Soome maapäevani, kelle sekretär Ivar Ahava vastas neile kirjaga 12. septembril 1911; taotlus lükati lõpuks tagasi õiguslikel põhjustel. Sündmus näitab, et peaaegu kakssada aastat pärast Klausi saabumist Eesti saartele elas tema järeltulijate seas endiselt mälestus seosest Massby ja Sipoo piirkonnaga.
Eesti uurija Mati Laane esitab ka hüpoteesi, et Klaus oli seotud Erik Rosendali perekonnaga, kes oli enne sõda kohtunik Ahvenamaal. Üks üksikasi annab oletusele kaalu: Rosendali noorim poeg Johan sündis 1694. aastal — täpselt Klausi arvutatud sünniaastal. Selle tõlgenduse kohaselt võiks osa sajandite jooksul säilinud pere pärimustest kujutada endast kauget mälestust tegelikest sündmustest, mis hiljem muutusid legendiks. Hüpoteesi ei ole aga dokumentaalselt tõestatud — ning ükski register ei seo Klausi Ekelöfi suguvõsaga, kelle meesliin oli muide juba enne 1710. aastat välja surnud.
Klausi rajatud asundusest on tänapäeval alles vaid varemed ja saare kalmistu ristid. Teise maailmasõja ajal põgenes enamik elanikke paadiga Rootsi — mis seletab järeltulijate ja sugupuude tugevat esindatust selles riigis — ning viimased sunniti Rammult lahkuma Nõukogude võimu poolt 1952. aastal. Saare poegade seas pälvis Rammul sündinud Johannes Klamas (1895–1921) Vabadusristi Eesti Vabadussõjas.
Klaus Klamaspaki järeltulijate sugupuu on koostatud Jõelähtme kihelkonna registrite ja teiste Eesti allikate põhjal. See hõlmab ligikaudu kuus põlvkonda, mis on dokumenteeritud Rammu saarel ning naabersaartel Aksil ja Koipsel, kuni 19. sajandini.
Klaus Klamaspaki järeltulijate sugupuu — klõpsa suurendamiseks
↓ Laadi alla täielik sugupuu PDF-vormingus
2016. aastal külastas Liesl Maud Klamas Rammu saart — sama saart, kuhu Klaus Klamaspak asus elama umbes 1715. aastal. Fotod jäädvustavad maastikku, ajaloolisi hooneid ja Soome lahe keskkonda sellisena, nagu see tänapäeval paistab.
