Lorenz Heinrich Petersen — Küürvaal · Litograafia · Tallinn, 1851 · Trükkis: Friedrich Wilhelm Macdonald · Kiri vanas eesti keeles: «Pikka näpputegga wallasnalla» ("suur vaal näidati avalikkusele") · Käsitsi kirjutatud allkiri: Johan Klamas
Lorenz Heinrich Petersen — Küürvaal · Litograafia · Tallinn, 1851 · Trükkis: Friedrich Wilhelm Macdonald · Kiri vanas eesti keeles: «Pikka näpputegga wallasnalla» ("suur vaal näidati avalikkusele") · Käsitsi kirjutatud allkiri: Johan Klamas
Küürvaala karilesõit 1851. aastal ja saareperekonna muutumine
1851. aasta aprillis katkestas ainulaadne sündmus Rammu saarlaste karmi argipäeva ja kirjutas Klamase nime igaveseks Soome lahe saarestiku mällu. 9. aprillil, pärast Läänemerel möllanud tormi, jooksis surnud küürvaal (Megaptera novaeangliae) karile väikesel Allu laiul, Rammu lähedal. Loom mõõtis umbes 9,68 meetrit pikkuses ja kaalus üle kümne tonni.
Suulise pärimuse ja Jõelähtme kihelkonna registrite kohaselt olid Klamase perekonna liikmed esimesed, kes looma nägid. Saare elanikena kuulus kohalikele peredele õigus randa uhutud varale. Korraldati korjuse päästmine ja transport Tallinna kahe purjelaevaga. Sadamas näidati vaala avalikkusele tasu eest, millest sai kiiresti suure teadusliku ja rahvaliku huvi objekt.
Elanikud üritasid loomast eraldada ka rasva vaalaõli tootmiseks. Sellegipoolest näitavad tolleaegsed teated, et sellest tekkiv lõhn oli äärmiselt intensiivne, ulatudes isegi naabersaartele, mis lõpuks seda tegevust piiras.
Korjuse omandas hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia 850 rubla eest — erakordne summa tolle aja ja sellise suurusega kogukonna jaoks. Tehingut vahendas loodusteadlane Karl Ernst von Baer, 19. sajandi Vene teaduse keskne kuju ja moodsa embrüoloogia rajaja. Eksemplar valmistati ette teadusliku järelevalve all, transporditi ja monteeriti Peterburis osteoloogilisteks uuringuteks ja üldsuse harimiseks. Eesti allikad näitavad, et luustik on säilinud tänapäevani, võimalik, et Venemaa Teaduste Akadeemia Zooloogiainstituudi Zoologiamuuseumis.
Majanduslik mõju oli sügav ja kohene. Saadud summa jagati saare perede vahel, esile tõusid Klamased ja Lambotid, kes juhtisid kogu operatsiooni. Nende vahenditega hankisid elanikud moodsaid kalavõrke ja suuremaid paate, hakates tegutsema kaugematel vetel ning laiendades kaubandust Tallinna ja Helsingiga. Toimusid ka elutingimuste parandused — kindlamate puumajade ehitamine kivivundamentidele — ning parem juurdepääs haridusele järgnevatele põlvkondadele.
Sündmusest sai saare identiteedi püsiv osa. Rannikukogukondade elu kujutanud Eesti kirjaniku August Mälgi kirjanduses tõlgendatakse sündmust haruldase hetkena, mil tavaliselt vaenulik ja kitsi meri tõi ootamatut jõukust. Vaal muutis piirkondlikku sotsiaalset hierarhiat ning tekitas austust — ja kadedust — naaberkogukondades, kes hakkasid Rammu elanikke kutsuma «vaalapüüdjateks», kuigi nad tegelikult looma ei püüdnud.
Sündmus jäädvustati teaduslikel litograafiatel. Eriti tähelepanuväärne on Lorenz Heinrich Peterseni teos, valminud Tallinnas ja trükitud Friedrich Wilhelm Macdonaldi poolt. Mõnel gravüüril on kirjad vanas eesti keeles — «Pikka näpputegga wallasnalla», "suur vaal näidati avalikkusele" — ning ladina- ja teaduslikud venekeelsed märkmed. Teatud eksemplaridel esineb käsitsi kirjutatud allkiri Johan Klamas, mis viitab otsesele seosele päästmist korraldanud perekonnaga, kuigi seda seost ei ole ametlikult tõestatud.
